Tema tiibade all

¹Kes Kõigekõrgema kaitse all elab ja alati Kõigeväelise varju all viibib,
²see ütleb Issandale: „Sina oled mu varjupaik ja mu kindel mäelinnus, mu Jumal, kelle peale ma loodan!”
³Sest tema kisub su välja linnupüüdja paelust, hukkava katku käest.
⁴Oma tiivasulgedega kaitseb ta sind ja tema tiibade all sa leiad varju; tema tõde on kilp ja kaitsevall.
⁵Ei sa siis karda öö hirmu ega noolt, mis päeval lendab,
⁶ei katku, mis rändab pilkases pimedas, ega tõbe, mis laastab lõunaajal.
⁷Langegu tuhat su kõrvalt ja kümme tuhat su paremalt poolt, sinu külge see ei puutu.
⁸Aga sa vaatad oma silmaga ja näed, kuidas kätte makstakse õelatele.
⁹Sest sina, Issand, oled mu varjupaik! Kõigekõrgema oled sina, mu hing, võtnud oma eluasemeks.
¹⁰Ei taba õnnetus sind ega lähene häda su telgile.
¹¹Sest tema annab oma inglitele sinu pärast käsu sind hoida kõigil su teedel.
¹²Kätel nad kannavad sind, et sa oma jalga ei lööks vastu kivi.
¹³Sa astud üle lõvide ja rästikute, noored lõvid ja lohed sa lömastad.
¹⁴„Et ta minusse on kiindunud, siis ma päästan tema; ma ülendan tema, sest ta tunneb minu nime.
¹⁵Ta hüüab mind appi ja ma vastan temale; mina olen ta juures, kui ta on kitsikuses, ma vabastan tema ning teen ta auliseks.
¹⁶Pika eaga ma täidan tema ja annan temale näha oma päästet.”