Palve

Ühel ülestõusmispühal saime öösel pool kolm telefonikõne. Selgus, et meie 17-aastane poeg oli vahistatud. Kui vanglasse jõudsime, nägime meie järel tulevat eakat meest, kes kandis toidukasti. Pisarsilmil ja klomp kurgus läksin valvelaua juurde, kus meil paluti istuda ja oodata. Too eakas mees ütles meile, et ta on tulnud tooma maiustusi ülestõusmispüha koiduteenistuseks, ning suundus edasi. Meie jäime vaikides ootama. Seejärel nägime meest vanglast lahkumas, kuid hetk hiljem tuli ta tagasi ja ütles meile: „Ma ei tea, kas te olete kristlased või mitte, aga ma tahaksin teiega koos palvetada!“ Olime pisarais, kuid samal ajal täitis meid ka rahu. Hoidsime tühjas vangla ooteruumis kolmekesi kätest kinni ja võõras mees palvetas meie pere eest. Ühel meie elu kõige pimedamal hetkel kogesime armastust ja hingerahu. Jumal saatis selle mehe meid lohutama just siis, kui seda kõige rohkem vajasime. Kuigi see ei lahendanud kõiki meie muresid, tuletas see meile meelde ja teeb seda endiselt, et Jumal hoolib meist ja on alati meie kõrval.