Lohutus

Mu ema surma-aastapäevale eelnevad päevad olid täis mälestusi. Tema naer, lahkusest säravad silmad, kõlav hääl ja lohutav kallistus olid endiselt mu meeltes. Ema puudumise valu oli veel värske ja mälestused elustasid armastust, mis püsis edasi ka tema puudumisel. Ühel õhtul, kui võitlesin oma kurbusega, avasin Piibli ja sattusin lugema 34. psalmi. See kõlas kui isiklik meeldetuletus, et Jumal teab täpselt minu valu. Psalm kinnitas, et minu murtud süda ei olnud Jumala poolt unustatud. Teadsin, et ta on lähedal, et ta mõistab mu valu ja annab mulle jõudu. Ka leinas on lootust ja valgust. Kurbus, kuigi raske taluda, on tunnistus meie armastuse sügavusest. Jumala lohutav ligiolek on lootuse majakas, mis juhatab meid läbi leina ja toob tõelise rahu.