Südame laul

¹Laulujuhatajale: viisil „Ära hävita!”; Taaveti mõistulaul ajast, kui ta põgenes Sauli eest koopasse.
²Ole mulle armuline, Jumal; ole mulle armuline, sest sinu juures otsib mu hing pelgupaika ja ma kipun su tiibade varju, kuni õnnetus möödub!
³Ma hüüan Jumala, Kõigekõrgema poole, Jumala poole, kes juhib mu asja.
⁴Küll ta läkitab abi taevast ja päästab mu; ta annab laimatavaks selle, kes tahtis mind rünnata. Sela. Küll Jumal läkitab oma helduse ja ustavuse.
⁵Ma leban otsekui lõvide keskel, inimlaste seas, kelle hambad on piigid ja nooled ja kelle keel on terav mõõk.
⁶Ülenda, Jumal, üle taevaste, üle kogu maailma oma auhiilgus!
⁷Võrgu on nad seadnud mu sammudele, mu hinge nad painutasid alla, nad kaevasid mu ette augu, aga nad ise kukkusid sinna sisse. Sela.
⁸Kindel on mu süda, oh Jumal! Mu süda on kindel. Ma tahan laulda ja mängida.
⁹Ärka üles, mu au; ärka, naabel, ärka, kannel, ma äratan üles koidu!
¹⁰Ma tahan sind tänada rahvaste seas, Issand. Ma tahan lauldes mängida rahvahõimude keskel.
¹¹Sest suur on sinu heldus kuni taevani ja su tõde kuni ülemate pilvedeni.