Jumalat usaldades

Kasvasin üles alkohoolikust isa ja vaimsete probleemidega ema kõrval. Minu vanem õde Linda oli ainus pereliige, kellele sain toetuda. Ta oli mulle autoriteediks kogu elu jooksul. Kui Lindal diagnoositi rinnavähk, palvetasin iga päev tema tervise pärast. Paraku pidi ta haigusele alla vanduma. Linda oli kõigest neljakümne ühe aastane ja ma vihastasin Jumala peale. Järgmised kaksteist aastat käisin oma isa jälgedes ja püüdsin südamevalu alkoholiga leevendada. Alles siis, kui mind tabati joobes juhtimiselt, mõistsin muutuse vajalikkust. Ühinesin sõltlastele mõeldud “12-sammu programmiga” ja sain uuesti jalad alla. Nüüd olen püsinud kaine juba viisteist aastat. Piiblit uurides ja jutlusi kuulates jõudsin arusaamisele, et mu õe võttis ära raske haigus, mitte Jumal. Täna võin öelda, et Jumal on mind õnnistanud majandusliku stabiilsuse ja tervislikuma eluviisiga. Meil ei ole kõiki vastuseid, kuid Jumalal on. Peame õppima teda usaldama ka siis, kui asjad ei lähe nii, nagu meie sooviksime. Jumal pole meie vaenlane, vaid sõber – ka kõige sügavamas leinas.