Julgustajad

Kui kirikusse jõudsin, oli Joyce juba kohal. Ta oli täiskasvanute pühapäevakooli jaoks kohvi valmis teinud ja tõenäoliselt ka klassiruumi korda seadnud. Nüüd kõndis ta mööda pühakoda ringi ja tervitas naeratades inimesi. Panin tähele, et ta kõnetas erilise soojusega eakaid. Ta kallistas ratastoolis naist ja ka teist, kes tuli kohale kõndimisraamiga. Pärast jumalateenistust küsisin, kuidas tal läheb. Ta kõhkles mõne hetke ja tunnistas siis, et tal on raske aeg. Joyce tundis end üksildasena ja ta kahtles, kas ta üldse sellesse kogudusse kuulub. Olin väga üllatunud, sest naine tundus alati nii rõõmus. Mul polnud aimugi tema tegelikest tunnetest. Lubasin tema eest palvetada ning tõotasin endamisi, et püüan teda edaspidi toetada. Me kõik armastame neid, kes meid julgustavad. Kuid kas mõtleme ka sellele, et nemadki võivad vajada julgustust? Lihtsam on märgata külalisi ja neid, kes on ilmselt abivajajad, kuid ka pealtnäha muretud inimesed võivad vajada kuulavat kõrva ja kaastundlikku südant.