Valgus

Meie kogudus lõpetab pühapäevased jumalateenistused alati sama ühislauluga, kuid seekord kõlas teiste keskel üks uus hääl. Kes niiviisi laulab? mõtlesin endamisi. Vaatasin ringi ja nägin nelja-aastast Lucyt innukalt laulmas. Lapse ülevoolav laul tuletas mulle meelde, mida Jeesus tänases kirjakohas õpetas. Me ei peaks oma armastust Jumala vastu peitma ega selle suhtes arglikud olema. Me peame laskma oma valgusel teistele paista, nagu seda tegi Lucy. Ta laulis südamest, kuigi viisipidamine jättis soovida. See peegeldas tõelist armastust Jeesuse vastu. Ma polnud kunagi valjusti ülistanud, sest ei tahtnud valesti laulda. Nüüd sain Lucylt innustust ja olen hakanud julgemalt Jumalat kiitma. Näib, et Lucy on enesele teadmatult alustanud meie kirikus uut liikumist – Jumala kirgliku ülistamise liikumist. Meil on nüüd iga pingirea juures patareidega küünlad, millega lapsed saavad lõpulaulu ajal ette tulla, et kogudust juhatada. Ka paljud innukad täiskasvanud koguduseliikmed lülitavad oma küünlad sisse, hoiavad neid üleval ja tõstavad hääle Jumala kiituseks. Lucy nakatav eeskuju tuletab meelde vajadust kiita Jumalat kogu südamest ja lasta oma valgusel kõigile paista.