Veendumused

¹⁹Selle tõttu, kuningas Agrippa, ma ei ole olnud sõnakuulmatu taevase nägemuse vastu,
²⁰vaid ma kuulutasin esmalt Damaskuses ja siis Jeruusalemmas ja kogu Juudamaal ning paganatelegi, et nad peavad meelt parandama ja Jumala poole pöörduma, tehes meeleparandusele kohaseid tegusid.
²¹Selle kõige pärast on juudid mind pühakojas kinni võtnud ja püüdnud tappa.
²²Et ma olen aga Jumalalt abi saanud tänase päevani, siis ma seisan, tunnistades nii pisikestele kui suurtele, ega ütle midagi muud kui seda, mida Prohvetid ja Mooses on rääkinud tulevikus sündivaist asjust:
²³et Messias pidi kannatama, et ta pidi esimesena surnuist üles tõusma ning kuulutama valgust nii juutidele kui paganaile.”
²⁴Aga kui ta nõnda enese eest kostis, ütles Festus valju häälega: „Sa jampsid, Paulus! Suur kirjatarkus on su jampsima pannud!”
²⁵Aga Paulus ütles: „Ei jampsi, üliauline Festus, vaid kõnelen tõsiseid ja arukaid sõnu.
²⁶Kuningas, kellega ma nii julgesti räägin, teab küll neid asju, sest ma olen veendunud, et midagi sellest pole tema eest varjule jäänud, ei ole see ju kuskil kolkas toimunud.
²⁷Kuningas Agrippa, kas sa usud prohveteid? Ma tean, et sa usud!”
²⁸Aga Agrippa ütles Paulusele: „Pisut veel, ja sa veenad mu koguni kristlaseks!”
²⁹Paulus vastas: „Paluksin küll Jumalalt, olgu siis vaja pisut või palju, et mitte ainult sina, vaid ka teie kõik, kes te mind täna kuulete, saaksite niisuguseks, nagu mina olen, ainult ilma nende ahelateta!”
³⁰Kuningas ja maavalitseja ja Berenike ja need, kes nendega istusid, tõusid siis püsti
³¹ja kõrvale astudes rääkisid omavahel: „See inimene ei tee küll midagi, mis vääriks surma või ahelaid.”