Kadunud ja leitud

Kui olin kaheksa-aastane, eksisin kodu lähedale metsa ära. See, mis algas muretu pärastlõunana, muutus kiiresti paanikaks, kui mõistsin, et olen kodutee kaotanud. Pisarad silmis, hüüdsin appi, kuid keegi ei kuulnud. Siis meenus mulle, mida isa oli enne meie retki öelnud: “Kui eksid ära, peatu seal ja oota, kuni ma su leian.” Tema sõnad kajasid mu peas ja kuigi see tundus vastupidine sellele, mida teha tahtsin, tegingi täpselt isa soovituse järgi. Istusin mahalangenud puutüvele ja palvetasin. Selle asemel et püüda olukorda omal jõul lahendada, otsustasin oodata ja abi usaldada. Peagi kuulsin tuttavat häält mu nime hüüdmas. Isa jõudiski peagi kohale. Mul polnud aimugi, kuidas ta mu leidis, kuid tema kergendus ja minu rõõm olid suured. Sel päeval õppisin usalduse ja kuuletumise tähtsust keerulises olukorras. Sama kehtib meie vaimulikul teekonnal. Mõnikord tunneme end eksinuna ja ebakindlana. Sellistel hetkedel kutsutakse meid usaldama ja kuuletuma Jumala juhatusele. Tema on alati meiega, juhtides meid tagasi turvalisuse ja rahu juurde.