Saviastjad

Olen alati armastanud sportimist. Nooremana mängisin korvpalli ja esindasin oma riiki rahvusvahelistel võistlustel. Mul oli au kanda Ameerika lippu USA meeskonna kaptenina 1964. aasta maailmameistrivõistlustel Peruus. Kuigi ma pole enam aastakümneid mänginud, tunnen ikka veel korvpalli oma kätes ja pinget lihastes, mis võimaldasid hüpata, joosta, lauapalle võtta ja sööte sooritada. Sportlasena tundsin end täielikult elusana. Nüüd, kaheksakümne kuue aastasena, on mu keha need võimed kaotanud ja ma mõistan tänase kirjakoha tähendust. Meie keha on otsekui saviastja, mis aja jooksul mureneb ja laguneb. Sealjuures on mu vaim saanud tugevamaks sedamööda, kuidas mu keha on nõrgemaks jäänud. Noorena on auhinnad ja meistritiitlid olulised, kuid vanusega tuleb äratundmine, et “tema sees meie elame ja liigume ja oleme”. (Ap 17:28). Muidugi eelistaks ma omada noort ja tugevat keha, kuid veelgi olulisem aare on minus elav Jumala armu vägi. Ja kui mu saviastja lõplikult laguneb, olen koos oma Jumalaga. Mis võiks olla suurem võit?