Rist

Pärast seda, kui mu mõlemad vanemad surid noorelt vähki ja nägin oma vanavanemaid sama haigusega võitlemas, tekkis mul vähihirm. Olen sageli tundnud, nagu varitseks haigus mind otsekui kiskja. Mõni aasta tagasi hirmutasid mind mõned esialgsed testitulemused. Päeval, mil need sain, läksin maale ja kõndisin põldudel, viljapuuaedades ja metsas. Valasin oma südame Jumala ette välja, tunnistasin oma hirme ja pahameelt ning palusin abi. Koduteel peatusin teeäärse kaupluse juures. Kuna sain telefonikõne, siis istusin korraks läheduses olevale pingile. Selle käetoele oli keegi jätnud väikese puidust risti. Ma võtsin selle kaasa ja kandsin mitme kuu jooksul iga päev taskus. Alati, kui pidin taluma protseduure ja ootama tulemusi, sirutasin käe taskusse, et risti peos hoida. See oli Jumala kinnitus, et ükskõik mis juhtub, kõik saab korda – Issand on minuga. Kui sain teada, et kartuseks pole põhjust, läksin ja panin risti samasse kohta tagasi. Kinnitagu see kellegi teise usku!