Tänukiri

Minu esimesel semestril matemaatika õpetajana näitasid ühe üliõpilase näoilme ja kehakeel, vähemalt minu arvates, selgelt, et ta ei hoolinud ei minust ega minu õpetamisstiilist. Tema hoiak muutis selle tunni õpetamise ebameeldivaks ja tundsin kergendust, kui semester lõppes. Siis saabus mu postkasti e-kiri ja muutis kõik. See oli samalt üliõpilaselt. Ta selgitas, et kannatas äärmise matemaatikaärevuse all ja kartis, et minu kursus takistab tal kooli lõpetamast. See, mida olin pidanud vastumeelsuseks, oli tegelikult hirm ja kahtlused. Ta ütles, et olin parim õpetaja, kes tal kunagi olnud on, ning et minu õpetus aitas tal mitte ainult kursusest läbi saada, vaid andis talle aine tõelise mõistmise. See, mida olin tajunud tema vastupanuna, oli tegelikult vaikne võitlus. Tema lahked sõnad tõstsid mu vaimu viisil, mida ta poleks osanud ette kujutada, ja need on minuga jäänud. See kogemus pani mind mõtlema, kui sageli me teisi valesti hindame, eeldades halvimat, kui inimene võib kanda koormat, mida me ei näe. Mulle tuletati meelde, kui tähtis on teha oletuste asemel ruumi armule.