Jumal lehvitab
Lugege Galaatia 4:4-7
Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni. (Matteuse 28:20)
Ma jälgisin, kuidas mu kaheaastane poeg liivakastis mängis, kui ta äkki vaatas üles ja nägi mind. Ta hüüdis valjusti: “Issi!”
Lehvitasin talle, andes märku, et ma teda jälgin ja kinnitades, et ma valvan teda isegi kaugelt. Siis hakkas poiss uuesti mängima. Teadmine, et ma olen seal ja valvan teda, oli kõik, mida laps vajas.
Poja käitumine meenutas mulle iseennast. Sageli hüüan ma Jumala poole nagu laps, kes hüüab oma vanemat. Ma hüüdsin tema poole ka siis, kui tundsin, nagu Jumal ei hooliks minust. Aga mu poeg aitas mul meenutada, et Jumal on alati lähedal. Nii nagu mu poeg nägi minu lehvitamist, näeme me Jumala kohalolu märke paljudes erinevates viisides: armastavate sõprade tegudes või võõraste abis.
Kui me usus küpseme, tunneme oma elus iga päev kergemini ära Jumala lehvitava käe.
Poja käitumine meenutas mulle iseennast. Sageli hüüan ma Jumala poole nagu laps, kes hüüab oma vanemat. Ma hüüdsin tema poole ka siis, kui tundsin, nagu Jumal ei hooliks minust. Aga mu poeg aitas mul meenutada, et Jumal on alati lähedal. Nii nagu mu poeg nägi minu lehvitamist, näeme me Jumala kohalolu märke paljudes erinevates viisides: armastavate sõprade tegudes või võõraste abis.
Kui me usus küpseme, tunneme oma elus iga päev kergemini ära Jumala lehvitava käe.
Einar Ingvi Magnússon (Bratislava, Slovaki Vabariik)