Küsimustega elades

Mu ema oli seitsmeteistkümnendat päeva haiglas. Oma kümme aastat kestnud võitluses kasvajaga oli ta olnud palju kordi haiglas ja siis koju tulnud. Kuid seekord ta enam ei tule koju. Arst juba ütles meile, et ta ei saa teda kuidagi aidata. Kui ma istusin pimedas tema voodiserval, hakkasid mind piinama küsimused. Miks tema? Miks nüüd? Miks Jumal tervendab teisi, kuid mitte minu ema? Kas meie usk polnud nii tugev, nagu oleks pidanud olema? Kas koguduse vanemail jäi usust puudu, kui nad tema eest palvetasid? Kas me ei palunud nii, nagu õpetab Piibel?

Nüüd, kaks aastat hiljem, ei tea ma seni vastuseid nendele küsimustele. Ma tean vaid seda, et kui tundub, nagu hakkaks kõik osadeks lagunema, võime siiski saada Jumala rahu. Ja kui meil on Jumala rahu, siis me ei peagi teadma kõiki vastuseid.