Kaldtee teenimisele
Lugege Matteuse 25:31-46
Siis vastab ta neile: “Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi!” (Matteuse 25:45)
Täna õnnestus mul varem töölt lahkuda. Peatee kaldteele sõites nägin üht meest mööda kaldteed kõndimas. Lähemale jõudes nägin, et ta kandis autoakut.
Tema olukord sai mulle selgeks. Selle mehe auto oli tõenäoliselt teel välja surnud. Ta oli kõndinud vastassuunas autoosade kauplusesse. Nüüd suundus mees tagasi oma auto poole, kandes rasket akut. Ma vaatasin teda. “Ma peaksin ta auto peale võtma ja kohale viima,” mõtlesin omaette. Kuid ma ei peatunud. Jätkasin sõitmist, lisasin kiirust ja liitusin peatee liiklusega.
Ma ei tunne selle üle uhkust. Selle asemel meenuvad mulle Jeesuse sõnad tähendamissõnas: “Issand, millal me nägime sind näljasena ja toitsime sind, või janusena ja jootsime sind?” Issand vastab tähendamissõnas, et iga kord, kui me näeme abivajajat, näeme Issandat. Olen üsna kindel, et nägin täna peateel Issandat – ja olen üsna kindel, et ma oleksin pidanud peatuma ja talle küüti pakkuma.
Ma ei tunne selle üle uhkust. Selle asemel meenuvad mulle Jeesuse sõnad tähendamissõnas: “Issand, millal me nägime sind näljasena ja toitsime sind, või janusena ja jootsime sind?” Issand vastab tähendamissõnas, et iga kord, kui me näeme abivajajat, näeme Issandat. Olen üsna kindel, et nägin täna peateel Issandat – ja olen üsna kindel, et ma oleksin pidanud peatuma ja talle küüti pakkuma.
Mark Browning (Missouri, USA)