Suur reede
Lugege Markuse 15:16-37
“See on minu ihu, mis teie eest antakse. Seda tehke minu mälestuseks.” (Luuka 22:19)
Ma õpin kristlikus ülikoolis ja pidin hiljuti lugema artiklit füsioloogilistest muutustest, mida Kristus võis oma risti-löömise ajal kogeda. Püha nädal on aeg meenutada, et Kristus suri meie pattude eest, aga enamiku ajast olen ma vaid ähmaselt teadlik tema surma reaalsusest. Kristuse piina ja füüsilise alandamise tundidest lugedes ei suutnud ma vastu pidada, vaid nuuksusin: “Jumal, tee sellele lõpp!” Mina vaid lugesin sellest. Mida pidi küll Jeesuse ema tundma? Mida pidi Jumal tundma?
Selline kohutav julmus täitis mind sügava kurbusega. Samal ajal voolas minusse tänu, sest ma teadsin, et Kristus valis ise selle kohutava ristisurma. Mõeldes sellele, mida ütles Jeesus viimsel paasasöömaajal: “Seda tehke minu mälestuseks”, mõistsin ma, et me ei pea mäletama ainult seda, kes Jeesus oli, vaid ka seda, kuidas ja miks ta suri. Ma olen talle tohutult tänulik.
Selline kohutav julmus täitis mind sügava kurbusega. Samal ajal voolas minusse tänu, sest ma teadsin, et Kristus valis ise selle kohutava ristisurma. Mõeldes sellele, mida ütles Jeesus viimsel paasasöömaajal: “Seda tehke minu mälestuseks”, mõistsin ma, et me ei pea mäletama ainult seda, kes Jeesus oli, vaid ka seda, kuidas ja miks ta suri. Ma olen talle tohutult tänulik.
Debbie Middlebrook (Georgia)