Rakkus jalad, rakkus südamed

Hawaiil üles kasvades ei pidanud ma koolis kuni viienda klassini jalanõusid kandma. See tähendas, et kõik need aastad ei kandnud ma üldse jalanõusid. Ja tundus, et ma ei vajanudki neid, sest mu jalatallad olid sama karmid nagu kinga-nahk. Ükskõik, kas ma kõndisin karedal tänavaasfaldil või karmil rannaliival, olid mu jalad nii paksu nahaga, et ma ei tundnud kunagi mingit ebamugavust. Kuid ma jäin samuti ilma lopsaka rohu kevadisest pehmusest oma taldade all. Kõvaks muutunud jalatallad kaotavad igasuguse tunde, nii hea kui halva.

Sama võib olla tõsi ka meie südame kohta. Kui jalad võivad muutuda karmiks aastatepikkusest kontaktist karmi maapinnaga, võib süda karmistuda aastasepikkusest kontaktist raskete elu-kogemustega. Me võime muutuda nii karmiks ja küüniliseks, et meil on raske Jumala armastuse ja tunnustuse rõõmu kogeda. Meie hing võib muutuda nii karmiks valust eemaldudes, nii meie enda kui ka teiste valust, et meil on raske leida oma südames ruumi rõõmuks, mida me võime Kristuses leida.

Kui me näeme oma südames piirkondi, mis võivad muutuda tundetuks, siis võime palvetada ja lugeda Jumala Sõna ning sellega lubame Jumalal näidata meile viise, kuidas teiste juurde minna ja Kristuse armastust jagada.