Iga päev – arm

Ma veetsin mõnusa päeva, istutades erinevaid roosasid ja punaseid petuuniaid siia-sinna puistatud salviatega. Ma kujutasin ette, kuidas ma naudin nende eest hoolitsemist ja jälgin nende kasvamist. Nädal hiljem puhkuselt naastes suundusin ma mõninga ärevusega oma lillepeenra juurde. Ma jäin hämmastunult seisma. Kuidas sai lillepeenar nii lühikese ajaga täiesti umbrohtu kasvada?

Ma hakkasin täie innuga umbrohtu välja tõmbama. Mõned neist olid üsna suured, teised aga alles hakkasid kasvama. Mõned olid kasvanud taimedele nii lähedale, et ma pidin õite kahjustamise vältimiseks nendega lausa võitlema.

See umbrohi meenutas mulle minu pattu. Kui ma jätan patu Jumalale üles tunnistamata, saab see mu õitsemise ja kasvamise jõust võitu. Ma pean iga päev oma pattu kontrollima, et see ei juurduks. Kui ma ootan oma patu ülestunnistamiseks püha-päevast jumalateenistust, siis annan ma sellele aega minu üle võimust võtta. Rahule jäetuna võib patt kasvada nagu umbrohi, mis tuleb iga päev välja tõmmata. Ja iga päev piisab Jumala armust.