See elu

Ma läksin poodi, naeratades ilusale päevale ja inimestele, keda ma kohtasin. Ootamatult hakkas minuga rääkima üks naine, keda ma ei olnud varem näinud. Ta ütles mulle, et tal on tõsine haigus ja arstid soovitavad tal käe amputeerida. Naine nuttis: “Ma ei suuda ilma käeta elada! On see tõesti mingi elu?”

Ma tundsin talle kaasa ja naeratasin endamisi. Väikesena jäin ma lastehalvatusse. Nüüd on mu jalad nii nõrgad, et ma pean käimiseks karke kasutama. Ma arvan, et just sellepärast tuligi see naine minuga rääkima. Ma küsisin temalt, kas tema arvates ei ole mu elul väärtust.

Tolle hetkeni võtsin ma lihtsalt oma keha omaks sellisena, nagu see on. Ma elan ja tunnen sellest rõõmu. Kuid ma ei mõelnud kunagi, et Jumal saaks mu puuet teiste abistamiseks kasutada. Kui me olime rääkinud, rahunes naine maha ja mina sain julgustust. Ma adusin, et kuigi mul ei ole täiuslik keha, kinkis Jumal mulle optimismi ja rõõmu. Ma usun, et Looja tahab, et ma kasutaksin neid ande lohutamaks inimesi, kes on julguse kaotanud või meeleheites.