Uskmatut Toomast armastades
Lugege Johannese 20:24-29
Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus. Usus me mõistame, et maailmad on valmistatud Jumala sõna läbi, nii et nägematust on sündinud nähtav. (Heebrea 11:1, 3)
Lapsena leidsin ma, et Jumalasse on lihtne uskuda. Ma tundsin seda, kui me pühapäevakoolis ja kirikus ülistuslaule laulsime ja piiblilugusid kuulsime. Kui ma kasvasin suuremaks, siis leidsin, et uskuda ja mõnikord isegi Jumalat usaldada oli raske. Mulle meenus lugu “uskmatust Toomast”. Toomas ei olnud üks esimesi, kes nägi pealt Jeesuse ülestõusmist, kuid Jeesus ilmus talle nädal hiljem ja lausus: “Ära ole uskmatu, vaid usklik” (Johannese 20:27). Ma leidsin paralleele oma võitluste ja Tooma võitluste vahel.
Ma tunnen Toomale kaasa. Võtan südamesse, et Jeesus sai aru, et tema järgijate hulgas võib olla kahtlust. Olles aastaid tundnud, et ma olen eksinud, leian ma lohutust Jumalast. Ma vaatan oma usuvõitlusi mitte kui läbikukkumisi, vaid kui võimalusi otsida oma igapäevaelus Jeesust ja leida tema märke. Ma leian kergendust, teades, et ta armastab mind ja annab mulle andeks. Ta on minuga mulle oma haavu näidates ja mind tervendades.
Ma tunnen Toomale kaasa. Võtan südamesse, et Jeesus sai aru, et tema järgijate hulgas võib olla kahtlust. Olles aastaid tundnud, et ma olen eksinud, leian ma lohutust Jumalast. Ma vaatan oma usuvõitlusi mitte kui läbikukkumisi, vaid kui võimalusi otsida oma igapäevaelus Jeesust ja leida tema märke. Ma leian kergendust, teades, et ta armastab mind ja annab mulle andeks. Ta on minuga mulle oma haavu näidates ja mind tervendades.
Karyn Schumpert (Colorado)