Kuhu me ei taha minna

Mu ema pidi hiljuti olema mitu korda haiglas ja seejärel lühikest aega hooldushaiglas taastusravil. Ehkki ta oli nõrk, suutis ta mõnikord ikka veel nalja heita. Ühel pärastlõunal, kui tema haiglakitlit kinni sidusin, manas ta näole naeratuse ja ütles: “Mõistan päris hästi seda salmi, et keegi teine vöötab sind ja viib sind, kuhu sa ei taha.”

Hiljem mõtlesin neile Jeesuse sõnadele, mida ta Peetrusele ütles (Johannese 21:18). Nagu mu ema, satume kõik aeg-ajalt olukordadesse, mille üle meil puudub kontroll. Mida me siis teeme? Jeesuse järgmised sõnad pakuvad lahendust: “Järgne mulle!” (Johannese 21:19). Jeesus jättis meile eeskuju, mida järgida (vt 1. Peetruse 2:21). Kuidas tema suhtus väljavaatesse vältimatust valust ja kannatusest? Mida tema tegi, kui teadis, mida tuli teha, kuid lootis ikkagi leida väljapääsu?

Jumal juhatas mind neile küsimustele vastuse leidmiseks Matteuse evangeeliumi 26. peatüki salmide 36–46 juurde. Jeesuse palveajast Ketsemani aias nähtub neli sammu, mida ta astus ja mida me võime järgida. Esiteks, võime paluda ja siis veel paluda. Seejärel võime leppida sellega, mida ei saa muuta. Järgmiseks võime anda juhtimise Jumala kätte. Lõpuks võime usus välja astuda, veendumuses, et Jumal läheb koos meiega.