Raske palve

Ma ei suutnud uskuda, et minu silmis usaldusväärne inimene sai hakkama suure alatusega. Lähedane inimene kuritarvitas minu usaldust sellisel määral, et kogu meie senine suhe näis olevat valedele rajatud. Olin vihane ja masendunud. Püüdsin oma toas üksinda palvetada, kuid ei jõudnud kaugemale sõnadest: “Armas Jumal...” Oma ängistuses suutsin vaid nutta ja oiata.

Mu vennanaine on olnud mulle alati vaimulikuks toeks ning ma kurtsin nüüd talle oma võimetust palvetada. Tema soovitas mul korrata meieisapalvet, kuni olen taas võimeline oma muret sõnadesse panema. Seegi oli mulle raske, kuid ma tegin algust. Kui ma jõudsin sõnadeni „...ja anna meile andeks meie patud, sest meiegi anname andeks igaühele, kes on meile võlgu,” siis ei suutnud ma enam jätkata. Samas meenus mulle, et olin ise käitunud aastaid tagasi ühe inimese suhtes samal viisil. Kas tema võis olla samal viisil endast väljas, nagu nüüd mina paar viimast päeva?

Sageli olin lugenud meieisapalvet ilma selle sisule mõtlemata. See kogemus aitas mul palve tegelikku tähtsust mõista, samuti seda, kui oluline on teistele andestada ja Jumala andestust vastu võtta.