Jumal paneb tähele

Kas pole kummaline, et elu meie ümber läheb ikka edasi, ükskõik mis ka toimub? Mu ema, kes kannatas kümme kuud vähktõve käes, suri möödunud nädalal. Mulle meenub, et kui ma ema viimastel elutundidel tema juures istusin, vaatasin ma aknast välja. Lapsed naersid ja mängisid, üle tee ajas kaks naabrit omavahel juttu, naabrimees niitis muru. Ma tahtsin neile hüüda: “Lõpetage! Kas te ei tea, et mu ema on suremas?” Kuid ma ei hüüdnud. Ja nad ei lõpetanud. Ja elu läks edasi. Sel ajal kui mu ema elupäevad olid lõppemas, nautisid naabrid üksteise seltskonda. Kui meid tabab tragöödia, siis tunneme, nagu peaks kogu maailm peatuma. Me tunneme, nagu peaksid kõik koos meiega nutma. Kui keegi kannatab, siis ei tohiks ka teised lõbutseda. Kuid Jumal on “kõige julgustuse Jumal” (2. Korintose 1:3). Ükskõik kui üksi ma ennast ka ei tunneks, ei ole ma üksi. Minu kõrval on Jumal, kes mitte ainult ei kanna mind katsumusest läbi, vaid ka jagab minu valu. Kui minul on valus, siis on ka Jumalal on valus, ja tema teab minu meeleheite sügavust. Kui mina leinan, siis leinab ka Jumal ja tema armastab mind rohkem kui keegi teine. Jah, elu läheb edasi. Kui meile tundub, et mitte keegi ei pane meid tähele, siis Jumal paneb meid tähele ja hoolitseb meie eest.