Pilved ja inglid

Ühel suvisel hilisõhtul, kui päike hakkas läände silmapiiri taha kaduma, vaatlesime koos tütrega pilvi. Ida poole jäävad lainjad pilvekuhilad olid valgustatud nagu kaunid maalid näitusesaalis. “Issi, ma nägin paar päeva tagasi tohutu suurt pilve. Ja sellel istusid inglid,” teatas tütar. “Ma nägin isegi nende aupaistet,” lisas ta, asetates käe ümber pea. “Ma arvan, et mu sõbrad ei näinud neid. Ainult mina.” “Küll on tore!” ütlesin ma teda kallistades, vaikselt tänades Jumalat tütre lapseusu eest. Ma tundsin, et olen õnnistatud, sest tütar rääkis just minule neist pilvel istuvaist inglitest — mitte pilvedest, mis nägid välja nagu inglid, vaid tõelistest inglitest. Ta ei olnud veel selgeks saanud, et pilve serval istuvate inglite nägemine ei ole tavaline asi. Ta lihtsalt nägi ja uskus.

Püha Vaim meie sees juhib meid Jumala juurde mitmel viisil. Kuigi ma ei ole mitte kunagi näinud ingleid pilvedel, sain ma tütre loos peituvast lihtsast usust kinnitust. Kirkuse meenutused võivad meile tulla otse või nende usulugude kaudu, kes on kogenud Jumala kohalolu.