Kinni hoides
Lugege Johannese 11:17-27
Marta ütles talle: „Jah, Issand, ma usun, et sina oled Messias, Jumala Poeg.“ (Johannese 11:27)
Ma vaatasin oravat, kes mööda puud alla jooksis. Orav nägi mind ja peatus hetkeks, ise allapoole rippudes. Ta säravad silmad vilksatasid ringi vaadata.
Ma ohkasin. Ma tundsin, et elu oli pahupidi ja soovisin, et minagi suudaksin sama vähese jõupingutusega kinni hoida, nagu tegi seda see väike olend.
Ma ei ole ainus, kes on tundnud sellist murrangut. Sündmused olid pööranud ka Marta elu pea pale. Tema armas vend Laatsarus oli surnud. Ja ainus inimene, kes oleks võinud kõik heaks pöörata, oil kahjuks neli päeva hiljaks jäänud. Marta võis küsida, miks see nii on. Selle asemel ütles ta: „Ma usun.“
Kui me ei mõista, siis kaldume pigem paanikasse sattuma kui uskuma. Kuid Marta eeskuju õpetab meile, et Kristus teab alati, mida ta teeb. Kui me elu pahupidi pöördub, siis annab usk temasse meile tasakaalu.
Ma ei ole ainus, kes on tundnud sellist murrangut. Sündmused olid pööranud ka Marta elu pea pale. Tema armas vend Laatsarus oli surnud. Ja ainus inimene, kes oleks võinud kõik heaks pöörata, oil kahjuks neli päeva hiljaks jäänud. Marta võis küsida, miks see nii on. Selle asemel ütles ta: „Ma usun.“
Kui me ei mõista, siis kaldume pigem paanikasse sattuma kui uskuma. Kuid Marta eeskuju õpetab meile, et Kristus teab alati, mida ta teeb. Kui me elu pahupidi pöördub, siis annab usk temasse meile tasakaalu.
Erika Holland (Cambridgeshire, Inglismaa)