Esimene reaktsioon

Minu nelja-aastane pojapoeg näitas mulle kättemaksu uues valguses, kui ta rääkis vahejuhtumist, mis lasteaias oli toimunud. „Vanaema,“ ütles ta, „Kui me õueminekuks rivisse võtsime, lõi Tommy mind kõhtu. Kuid kasvataja nägi ja keelas teda.“

Ma vastasin: „Ma tean, et see oli valus. Mida sa ütlesid?“ „Ma ütlesin lihtsalt „ah!““ vastas lapselaps ausalt ja süütult.

Ma olin mures, et tema äärmine tagasihoidlikkus võib saada takistuseks enese kaitsmisel. Ma tean, kui kerge on saada riiukukkede sihtmärgiks ja minu esimene reaktsioon oli öelda, et ta lööks vastu. Selle asemel küsisin ma: „Mida sa Tommyle ütlesid?“ „Mitte midagi,“ vastas ta. „Ma lasin kasvatajal Tommyga tegelda.“

Lapse usk kasvatajasse pani mind mõtlema ja ma olin tänulik, et kasvataja oli selle usalduse ära teeninud. Siis mõtlesin ma nendele kordadele, kui mina ei suuda üles näidata samasugust usku Jumalasse. Kui sageli on meie esimene reaktsioon tasuda samaga neile, kes meie arvates on meid solvanud, selle asemel, et usaldada Jumala juhtimist selles, kuidas vastata.