Ustavaks jäämine
Lugege 2. Timoteose 2:8-13
Kui me oleme uskmatud, jääb tema ometi ustavaks, sest ta ei saa ennast salata. (2. Timoteose 2:13)
Ma mäletan seniajani, mida tundsin, kui sain teada, et mu hea sõbranna Jan sai jalgrattaõnnetuses surma. Ta sai San Franciscost San Diegosse sõites autolt löögi.
Jan oli rühma kristlastega jalgrattamatkal, et koguda raha vaestest peredest pärit laste toetuseks. Ma olin endast ära, ma keeldusin uskumast, et ta on surnud. Ta oli aktiivne, täis elu ja armastust Jumala vastu. Jan oli kihlatud ja pidi paari kuu pärast abielluma ja mina olin palutud pulma pruutneitsiks. Ma meenutasin tema kiiret taipu ja sõbralikku naeratust.
Ma ei saanud aru, kuidas temasugune inimene saab olla surnud. Ma püüdsin oma solvumis- ja vihatunnet eitada. Kuid oma valu läbi avastasin ma, et kaotus võib meid kas viia Jumalale lähemale või temast kaugemale. Meil on alati võimalus valida. Kui ma lõpuks otsustasin klammerduda Jumala külge, leidsin ma, et kõige raskematel hetkedel Jumal lohutab mind.
Tragöödia korral tuleb meil hoiduda Jumala ustavuse ligi, mitte ära pöörduda. Kuid isegi siis, kui me tõepoolest Jumalast ära pöördume, jääb tema meile ustavaks.
Ma ei saanud aru, kuidas temasugune inimene saab olla surnud. Ma püüdsin oma solvumis- ja vihatunnet eitada. Kuid oma valu läbi avastasin ma, et kaotus võib meid kas viia Jumalale lähemale või temast kaugemale. Meil on alati võimalus valida. Kui ma lõpuks otsustasin klammerduda Jumala külge, leidsin ma, et kõige raskematel hetkedel Jumal lohutab mind.
Tragöödia korral tuleb meil hoiduda Jumala ustavuse ligi, mitte ära pöörduda. Kuid isegi siis, kui me tõepoolest Jumalast ära pöördume, jääb tema meile ustavaks.
Janet Christine Austin (Colorado, USA)