... Ja jällegi

Kuigi ma olin teinud siiraid jõupingutusi muuta oma elu ja edendada osadust Jumalaga, tundsin ma ennast väärtusetuna. Ma püüdsin pidevalt näidata Jumalale, kui hea ma võiksin olla. Iga kord, kui see ebaõnnestus, võimendasin ma oma möödalaskmisi. Kui mu mõtted palve ajal paigal ei püsinud, tundsin ma ennast tühisena. Kui ma vihastusin või mõtlesin midagi halba, tundsin ma ennast tühisena. Kui ma ei suutnud enda ümber olevaid inimesi pidevalt armastada, tundsin ma ennast tühisena. Ma püüdsin ise iga patuga toime tulla ega pöördunud andekssaamiseks Jumala poole, sest ma tundsin ennast tühisena. Ma uskusin, et Jumal annab andeks sellepärast, et ma püüan olla hea, seda kuni ajani, mil pastor tegi mulle selgeks, et tegelikult annab Jumal andeks sellepärast, et tema on hea. Pastor ütles ka, et kui ma jään ootama, kuni ma olen Jumala silmis väärtuslik, siis jään ma igavesti ootama, sest mitte keegi meist ei suuda iial olla väärtuslik.

Pastori sõnad aitasid mind aru saada, et parim, mida mina või keegi teine saab teha, on püüda järgida Kristuse eeskuju ja elada Jumala ligiolus. Jumal tunneb mu südant ja on halastav. Jumal armastab mind mitte sellepärast, mida ma teen või mida mitte, vaid lihtsalt sellepärast, et Jumal on armastus.