Rohelisemad karjamaad

Eemalviibivat karja jälgides toetusin ma pikapi vastu. Minu abikaasa John kõndis karja ees, kutsudes tuttavat häält tehes loomi enesele järgnema. Sageli ei luba me karjal minna teatud piirkonda, et rohi saaks seal kasvada ja kui õige aeg on käes, siis laseme loomad “rohelisemale karjamaale.” Vanemad lehmad, kes tunnevad Johni häält, järgnevad talle tavaliselt meelsasti. Mõned isegi hüplevad ta ees, nagu oleks neil hea meel olla koos Johniga. Aga seekord jätkas enamik lehmi söömist, aeg-ajalt üles vaadates, kuid olid meelsasti nõus jääma sinna, kus nad olid. “Tulge, rumalad lehmad,” mõtlesin ma. “Kui te vaid teaksite, kui toredasse kohta John teid viib, siis te järgneksite talle!”

Kui sarnased oleme meiegi selle karjaga — rahul sellega, kus oleme, mitte tahtes järgneda Kristusele ning kõheldes, kas ikka jätta tuttav koht ja minna tundmatusse! Kuid oma Karjast Jeesust Kristust tundes hakkame aru saama, et temal on alati meie huvid meeles. Tema soovib alati meile head. Kui me seda mõistame, siis võime me Jeesust piisavalt usaldada ja järgneda talle isegi siis, kui ei näe, kuhu ta meid juhib.