Palvemeelne lohutus
Lugege 2. Korintose 1:3-7
Et me suudaksime julgustada neid, kes on mis tahes ahistuses, julgustusega, millega Jumal meid endid julgustab. (2. Korintose 1:4)
Matustest oli möödunud paar nädalat. Sugulased olid koju sõitnud, sõbrad oma argielu tegevuse juurde läinud, kõik nõud ja toidukonteinerid olid nende õigetele omanikele tagasi viidud.
Mu eakas sõbranna oli nüüd üksi. Ta oli läbi teinud samasuguse olukorra nagu mu emagi, tema abikaasa suri samasse vähivormi.
Ma palvetasin, et suudaksin kaotusele järgnevail nädalail ja kuudel tema heaks midagi enamat teha. Kuid mida, et see oleks tõeliselt tähendusrikas ja isiklik? Otsustasin talle sagedamini helistada.
Kuid ühel päeval, kui ma taas temaga telefonitsi rääkisin, tuli mulle teine mõte. “Mis on praegu sinu jaoks kõige raskem osa päevast?” küsisin ma. Ta vastas: “Õhtupoolik. Miks sa seda küsid?” Ma ütlesin, et hakkan tema eest just sel ajal palvetama. Ta tänas vaiksel sosinal.
Mu ema kurvastus oli mulle näidanud, et kuigi iga päev on raske, on sageli mingi aeg, mingi tund, millal kurbus tundub eriti sügav. See möödunud kannatuste meenutus võimaldas mul pakkuda lohutust, mis oleks Jumala lakkamatu armastuse ja hoolitsuse märgiks.
Ma palvetasin, et suudaksin kaotusele järgnevail nädalail ja kuudel tema heaks midagi enamat teha. Kuid mida, et see oleks tõeliselt tähendusrikas ja isiklik? Otsustasin talle sagedamini helistada.
Kuid ühel päeval, kui ma taas temaga telefonitsi rääkisin, tuli mulle teine mõte. “Mis on praegu sinu jaoks kõige raskem osa päevast?” küsisin ma. Ta vastas: “Õhtupoolik. Miks sa seda küsid?” Ma ütlesin, et hakkan tema eest just sel ajal palvetama. Ta tänas vaiksel sosinal.
Mu ema kurvastus oli mulle näidanud, et kuigi iga päev on raske, on sageli mingi aeg, mingi tund, millal kurbus tundub eriti sügav. See möödunud kannatuste meenutus võimaldas mul pakkuda lohutust, mis oleks Jumala lakkamatu armastuse ja hoolitsuse märgiks.
Valerie L. Runyan (New Mexico, USA)