Eriline õnnistus
Lugege Filipi 4:4-7
Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. (Johannese 14:27)
See oli juba teine kord, kui mul oli tõsine probleem neerudega. Esimese korra järel möödunud aastal ei saanud ma mitu kuud tööl käia.
Samal ajal sai mu eakas lesestunud isa kahel korral südameataki ja ma olen veendunud, et see oli tingitud stressist ja murest minu tervise pärast. Sellepärast kartsin talle rääkida, et olen jälle haige.
Lõpuks ma siiski rääkisin talle sellest, palvetades, et Jumal aitaks tal seda uudist taluda. Mu ema oli kolm aastat tagasi surnud ja isa tervis muutus järjest halvemaks. Tundus, et ilma ema armastuseta oli elu isa jaoks muutunud kurvaks, raskeks koormaks. Kuid isa ütles, et ta laseb koguduses minu eest palvetada.
Paar päeva hiljem me vestlesime ja isa hääles oli kergus, mida ma ei olnud juba mitu aastat kuulnud. Ta oli mu nime kogudusele eespalveks andnud, samuti palveteenistusele, mida ta nimetas “eriliseks õnnistuseks”. Isa kirjeldas seda kui rahu ja kindlustunnet, et kõik on Jumala juhtimise all. Sellega oli ära võetud tema mure minu pärast ja talle avanes uks uueks eluks. Kuigi mu ema on surnud, ei ole kurvastus enam mu isa ainus kaaslane. Tal on nüüd rahu.
Lõpuks ma siiski rääkisin talle sellest, palvetades, et Jumal aitaks tal seda uudist taluda. Mu ema oli kolm aastat tagasi surnud ja isa tervis muutus järjest halvemaks. Tundus, et ilma ema armastuseta oli elu isa jaoks muutunud kurvaks, raskeks koormaks. Kuid isa ütles, et ta laseb koguduses minu eest palvetada.
Paar päeva hiljem me vestlesime ja isa hääles oli kergus, mida ma ei olnud juba mitu aastat kuulnud. Ta oli mu nime kogudusele eespalveks andnud, samuti palveteenistusele, mida ta nimetas “eriliseks õnnistuseks”. Isa kirjeldas seda kui rahu ja kindlustunnet, et kõik on Jumala juhtimise all. Sellega oli ära võetud tema mure minu pärast ja talle avanes uks uueks eluks. Kuigi mu ema on surnud, ei ole kurvastus enam mu isa ainus kaaslane. Tal on nüüd rahu.
Susan Parker King (Tennessee, USA)