Probleem vetikatega
Lugege Õpetussõnade 24:30-34
Veel pisut und, pisut tukkumist, pisut pikutamist ristis kätega, siis tuleb vaesus sulle kallale otsekui röövel ja puudus nagu relvastatud mees. (Õpetussõnade 24:33-34)
Minu perele meeldib puhata Maine’i kaldal. Me tunneme rõõmu liivast, surfamisest ja mereroogadest.
Üks minu lemmik-tegevus on kalapüük muulilt. Seal viibides olen ma alati hämmastunud vetikatest, mis klammerduvad suurte puittugede külge. Need katavad iga tolli vee alla vajunud puidust, kasvades isegi sinna ankrusse pandud kalapaatide kumerustel. Kui kalurid ei puhastaks paate pidevalt nendest jonnakatest ”klammerdistest”, hävitaksid vetikad paadikere – ja pikapeale oleks tagajärg hirmus.
Sama võib olla ka kristlikus elus. Mõnikord muutume oma käimises Jumalaga laisaks ja ei veeda piisavalt aega palves või Jumala Sõna lugedes. Kui me ei ole ettevaatlikud, siis võivad need möödalaskmised harjumuseks muutuda. Siis ei toimi me maailmas nagu sool ja valgus ning kaotame lähedustunde Jumalaga. Nii nagu vetikad tuleb paatidelt maha kraapida, peame meiegi valvama, et süda ei muutuks laisaks ja apaatseks. Kui me palume pidevalt Jumalat, et tema kontrolliks meie südant ja käime iga päev teadmisega, et Jumal on meiega, siis võime olla kindel, et vetikaid jääb vähemaks.
Sama võib olla ka kristlikus elus. Mõnikord muutume oma käimises Jumalaga laisaks ja ei veeda piisavalt aega palves või Jumala Sõna lugedes. Kui me ei ole ettevaatlikud, siis võivad need möödalaskmised harjumuseks muutuda. Siis ei toimi me maailmas nagu sool ja valgus ning kaotame lähedustunde Jumalaga. Nii nagu vetikad tuleb paatidelt maha kraapida, peame meiegi valvama, et süda ei muutuks laisaks ja apaatseks. Kui me palume pidevalt Jumalat, et tema kontrolliks meie südant ja käime iga päev teadmisega, et Jumal on meiega, siis võime olla kindel, et vetikaid jääb vähemaks.
Robert Truesdale (New York, USA)