Leppimine

Tundus, et kohe esimesest pilgust ei meeldinud ma ühele naisele meie kogudusest. Ma ei mõistnud, miks. Kõigepealt tundsin ennast väärtusetu ja hüljatuna, kuid siis sain selle ebaõigluse pärast vihaseks. Kuigi ma tegelikult ei tahtnud, hakkasin ma tema eest palvetama. Mõne aja pärast hakkas naise käitumine veidi muutuma.

Siis ühel päeval mõtlesin, et ma lähen temaga rääkima, ükskõik, mis ka ei juhtuks. Ma jätkasin palvetamist ja asusin tema vastu sõbralikkust üles näitama. Pikkamööda naine muutus veidi, nii et ta hakkas mulle helistama, kui ta midagi vajas või tahtis, et keegi palvetaks tema sõbra või sugulase eest. Naine rääkis mulle, et ta tundis hirmu uute inimestega tutvumise ees ja ei teadnud, et ta sellega tahtmatult teisi solvab, kuid nüüd ta mõistis, et peab muutuma.

Nii selle kui ka teiste samasuguste kogemuste kaudu olen leidnud, et kui ma otsustan tegutseda Jumala tahte järgi, siis läheb kõik korda. Kui ma aga reageerin vastavalt oma tunnetele, siis võin põhjustada kurja, mida on raske parandada. Antud juhul aitas palve selle naise eest mul kõigepealt muuta oma suhtumist temasse ja siis muutis tema suhtumist minusse.