Valgus tunnelis
Lugege Laul 119:97-108
Siis Jeesus rääkis neile taas: “Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.” (Johannese 8:12)
Ühel suvel olime abikaasaga toredal jalgrattamatkal ja ma ootasin, millal saan läbi vana raudteetunneli sõita.
Kui me olime tunneli keskel, avastasin, et ümberringi valitses täielik pimedus ja kummaline vaikus. Seinad olid niisked ja kopitanud, lagi tilkus ja lompidest pritsis vett. Ma ei näinud, kuhu minna, hakkasin kartma ja tagasipöördumisele mõtlema. Abikaasa käis peale, et ma jätkaksin ja ma järgnesin talle. Lõpuks oli mul hea meel, et olin niimoodi toiminud. Vaade teisel pool tunnelit oli hingeköitev.
Valgus tunneli lõpus ei tundunud kaugel olevat, kui ma aga olin pimedas keskkohas, siis tundus see nii kaugel olevat, et ma ei ulatunud selleni. Abikaasa armastav julgustamine juhtis mind läbi pimedusest, mis meid ümbritses.
Sama kehtib ka meie elus. Kui me oleme väljakutse keskel, võime sageli hirmu tunda. Meil võib tekkida tahtmine põgeneda, tagasi pöörduda, pooleli jätta või kõik unustada. Kui me aga kuulame Jeesuse häält ja järgime tema juhtimist, siis viib tema meid läbi pimedusest ja raskustest.
Valgus tunneli lõpus ei tundunud kaugel olevat, kui ma aga olin pimedas keskkohas, siis tundus see nii kaugel olevat, et ma ei ulatunud selleni. Abikaasa armastav julgustamine juhtis mind läbi pimedusest, mis meid ümbritses.
Sama kehtib ka meie elus. Kui me oleme väljakutse keskel, võime sageli hirmu tunda. Meil võib tekkida tahtmine põgeneda, tagasi pöörduda, pooleli jätta või kõik unustada. Kui me aga kuulame Jeesuse häält ja järgime tema juhtimist, siis viib tema meid läbi pimedusest ja raskustest.
Elizabeth Baran (Pennsylvania, USA)