Rist on oma kohal

Minu lemmikpaik, kus jalutada ja Jumala ette tulla, on järveäärne heinamaa. See on vaikne paik linnaliikluse ja –tempo vahel. Ma kõnnin mööda teerada, millele on rajatud platvormid, kus seista ja vaadata ümbritsevaid mägesid ja puid põldudel. Tol hommikul kattis heinamaad tihe udu. Päike püüdis sellest läbi tungida, kuid mäed jäid pilvede varju. Ma jõudsin ühele oma lemmikvaateplatvormidest ja pöördusin, lootmata näha suurt risti, mis seisab San Francisco kõrgeima mäe tipus. Kuna ma teadsin, et seal seisab rist, suutsin ma isegi tihedas udus eristada selle ähmaseid piirjooni.

Sama tähendab mulle ka Jumala ülistamine. Regulaarne kirikukülastamine näitab mulle erilisi kohti, kus võib näha ja kuulda Jumalat. Ma ei lähe kirikusse ainult siis, kui tunnen ennast vaimulikult selgena. Ma laulan kooris ja käin jumalateenistustel sõltumata sellest, kas sajab vihma või paistab päike. Tegelikult aitab Jumala teenimine mind kõige rohkem neil süngetel päevadel: ma näen risti, sest tean, et see seisab selles kindlas kohas.