Jälle elu

Sõites vaevaliselt tundide kaupa mööda Lõuna-Aafrika kuumusest kõrvetatud teid, läbisime me miilide ulatuses tühja, mahajäetud maad. Vähesed pruunid kuivanud rohututid võitlesid oma olemasolu eest. Siin-seal seisid kuivanud puud, mis pakkusid vähe varju. Kuumus valitses kõrbeavaruse üle. “Kuidas saaks siin üldse uuesti elu tekkida?” mõtisklesin ma omaette.

Sellegipoolest tunnen ma seda maad. Ma tean, et peagi saabuvad kevadvihmad. See kõrbeosa saab vaid napilt vihma, kuid ka sellest piisab. Üle öö kerkib esile tohutu hulk kauneid eksootilisi metsikuid lilli. Hüljatud ala muutub värvimereks, mille poolest see on kuulus. Tõepoolest, kõrb “puhkeb õitsele”.

Kui sageli läheme meiegi lootusetult läbi elukõrbe, mõeldes, kas sinna tekib uus elu? Pereelu probleemide põuad, vaimuliku kuivuse perioodid, raske haigus – kõik need võivad põhjustada meis lootusetust. Kuid sellegipoolest valvab meie armastav Looja meie üle ja saadab vihma. Tekib uus elu. Meie kõrb hakkab uuesti õitsema.