Sellel päeval

Markuse evangeelium räägib meile, et sel päeval raiusid inimesed oksi ja heitsid need koos oma rõivastega Jeesuse teele, kes sõitis Jeruusalemma, valmistades niimoodi Messiasele kuningliku sõidutee. Nad hüüdsid: “Hoosanna! Õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel!” Teismelisena mõtlesin, et Jeesuse kuninglik linnasõit oli kõige vaimustavam lugu evangeeliumi jutustuste hulgas, veel imelisem kui inglite laul Jeesuse sündimisel või tuvi laskumine tema ristimise ajal. Ma vaatasin neid Jeesuse messiasliku rolli kinnitusi kui midagi välist. Inglid ja tuvi olid antud, kuid need hoosannad oli Jeesus ära teeninud. Need tõendasid, et ta oli oma töö hästi teinud.

Markuse evangeelium räägib meile, et selle spontaanse tähistamise järel “Jeesus tuli Jeruusalemma pühakotta. Kui ta oli ümberringi kõike vaadanud, läks ta hilise aja tõttu koos nende kaheteistkümnega Betaaniasse.”

See salm näib vihjavat, et rahvahulga kiiduavaldused ei olnud Jeesusele kuigi olulised, see oli vaid üks osa tema tööst. Nüüd kui ma olen vanem, olen selgeks saanud, et Jeesusel oli õigus: palju tähtsam on hoida oma tähelepanu Jumala riigil kui rahvahulgal – ja veelgi tähtsam – vaimulikel distsipliinidel.