Ülestõusmispüha

Maailmas, mis on täis jäike standardeid ja silte, on mul lihtne mõelda: “Ma olen liiga lühike, ma olen liiga tumeda peaga. Ma olen liiga raske, mu nägu on liiga ümmargune, ma ütlen alati välja, mida mõtlen.” Halvematel päevadel vajuvad kõik need negatiivsed kujundid alla minu peale ja mul pole tahtmist ennast peeglist vaadata.

Kuid neil parimail päevil, mil ma tunnen, kuidas Jeesuse armastus voolab minust läbi nagu mu ema kallistus ja ma tunnen enda sisemuses ülestõusmist, kordan ma Pauluse sõnu: “Jumala armust olen ma see, kes olen!”

Mis ma oleksin kõik andnud, et oleksin saanud olla seal tollel varahommikul koos esimeste naistega, kes kohtusid ülestõusnud Kristusega! Kolme päeva jooksul olid jüngrid tundnud ennast mahajäetute ja eksinutena, kui Jumal täitis äkki nende lootused, ja Jumala tõotused olid suuremad kui inimene suudab ette kujutada! Ülestõusnud Kristus raputas maailma ja pani ennast kuulama. Viimane sõna ei jäänud enam surmale. Naised, teisejärgulised kodanikud rääkisid nüüd maailmale rõõmusõnumist. Maised võimuorganid ei hoidnud enam inimkonna saatust oma käes. Viimasest saab igaveseks esimene. Ja oma mõtteid väljaütlevad, ülekaalulised naised on lepitatud ning muudetud uueks ja ilusaks. Tänu Jumalale selle eest.