Patt ja andestus
Lugege 1. Johannese 1:8-2:6
Õnnis on see, kelle üleastumine on andeks antud, kelle patt on kinni kaetud. (Laul 32:1)
Noore kristlasena tundsin, et kiriku lõputu jutt patust ja andeksandmisest on rusuv.
Ma püüdsin olla hea poiss. Tuttavate poiste halva käitumisega võrreldes pidasin ma oma patte väikesteks ja harvadeks. Mulle tundus ebaõiglane, et need poisid ei käinud kirikus ja polnud kunagi pidanud andeks paluma. Ma muudkui ootasin, et Jumal neid karistaks.
Ise tundsin ma ennast paremana kui need poisid, kes ennast halvasti ülal pidasid. Ma mõtlesin: “Miks pean mina kontsentreeruma oma pisipattudele? Miks pean mina Jumalalt andeks paluma?”
Kuid tollal ei lugenud ma Piiblit nii palju, kui oleksin pidanud. Alles siis, kui ma hakkasin lugema Piiblit sellepärast, et tahtsin, hakkasin ma aru saama, et see sisaldab just seda, mida ma vajan ning hakkasin ka aru saama patust ja andekssaamisest.
Patt ei ole see, mis eristab meie hulgas head halvast. Patt on see, mis lahutab meid Jumalast ja ühendab meid meie vajaduses Päästja järele. Kiriku jutt patust ja andeksandmisest ei ole sugugi rusuv. See annab igavese lootuse.
Ise tundsin ma ennast paremana kui need poisid, kes ennast halvasti ülal pidasid. Ma mõtlesin: “Miks pean mina kontsentreeruma oma pisipattudele? Miks pean mina Jumalalt andeks paluma?”
Kuid tollal ei lugenud ma Piiblit nii palju, kui oleksin pidanud. Alles siis, kui ma hakkasin lugema Piiblit sellepärast, et tahtsin, hakkasin ma aru saama, et see sisaldab just seda, mida ma vajan ning hakkasin ka aru saama patust ja andekssaamisest.
Patt ei ole see, mis eristab meie hulgas head halvast. Patt on see, mis lahutab meid Jumalast ja ühendab meid meie vajaduses Päästja järele. Kiriku jutt patust ja andeksandmisest ei ole sugugi rusuv. See annab igavese lootuse.
Bob Tippee (Texas, USA)