Mitte kunagi üksi
Lugege Laul 139:7-13
Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus või ahistus või tagakiusamine või nälg või alastiolek või hädaoht või mõõk? (Rooma 8:35)
Ühel varasuvisel õhtupoolikul astusin ma üle väliseeskoja, tulles rääkima noore abielupaariga, kelle tütar oli õnnetuses surma saanud. Lähenedes kuulsin ma lapse ema nuuksumas ja nägin, kuidas isa vaatas tühja pilguga aknast välja.
Ma mõtlesin: “Olen nende pastor, kuid ei suuda selle olukorraga toime tulla. Mida ma saan neile öelda? Ma pööran ringi ja lähen koju tagasi.”
Sel hetkel nad mõlemad nägid mind. Naine jooksis ust avama ja ma panin talle käe ümber. Järgmisel hetkel oli mu käsi ka mehe õlgade ümber. Meie pisarad voolasid.
Lõpuks ütles mees: “Teie olete siin.” Ma vastasin: “Ja samuti Jumal.” Nad vaatasid teineteisele otsa ja naine ütles: “Selle olime unustanud.”
Nad võtsid hetkeks teineteise käest kinni, unustades, et ma olin seal. Rahu langes nende peale. Oma südamevalus olid nad uuesti avastanud kõige tähtsama tõsiasja: mitte keegi meist ei seisa üksi silmitsi oma eluraskustega. Jumal on alati meiega ja Jumala rahu on alati kättesaadav.
Ma mõtlesin: “Olen nende pastor, kuid ei suuda selle olukorraga toime tulla. Mida ma saan neile öelda? Ma pööran ringi ja lähen koju tagasi.”
Sel hetkel nad mõlemad nägid mind. Naine jooksis ust avama ja ma panin talle käe ümber. Järgmisel hetkel oli mu käsi ka mehe õlgade ümber. Meie pisarad voolasid.
Lõpuks ütles mees: “Teie olete siin.” Ma vastasin: “Ja samuti Jumal.” Nad vaatasid teineteisele otsa ja naine ütles: “Selle olime unustanud.”
Nad võtsid hetkeks teineteise käest kinni, unustades, et ma olin seal. Rahu langes nende peale. Oma südamevalus olid nad uuesti avastanud kõige tähtsama tõsiasja: mitte keegi meist ei seisa üksi silmitsi oma eluraskustega. Jumal on alati meiega ja Jumala rahu on alati kättesaadav.
Norman L. Marden (Pennsylvania, USA)