Mõranenud tass
Lugege 1. Korintose 1:26-31
See aare on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist. (2. Korintose 4:7)
Hommikuti sirutan ma oma käe kapi poole ja valin ühe konkreetse kohvikruusi.
Selle kruusi ühelt küljelt on kild ära, sellest jookseb läbi juuksekarva laiune pragu ja sellel olnud kiri, mis kunagi oli värvirikas, on nüüd kahvatunud. Selle kruusi tõi mulle sõber. Kruus võib küll olla mõranenud, kuid ei lase kohvi läbi ja soojendab mu käsi igapäevase vaikse aja kestel.
Ma olen nagu see kruus – oleviku- ja minevikuvigadest ning haavadest pragunenud ja kriimustatud. Aeg-ajalt mu vaimulik kirg kahvatub patu või hooletu suhtumise tõttu. Siis tunnen ma häbi, mõeldes, et Jumal peaks panema mind tagasi kapi tahaserva, kus mu nõrkused ja kriimud ei põhjustaks hämmeldust. Ma igatsen, et mind kasutataks, kuid tunnen, et Jumal tahaks kasutada ainult kõige paremat.
Just sellistel kordadel on Jumal võtnud mind käekõrvale ja kasutanud kõige ootamatutel viisidel. Rõõm sellest, et Jumal mind armastab ja kasutab minu ebatäiuslikkusele vaatamata, on õpetanud mulle armastuse tähendust.
Ma olen nagu see kruus – oleviku- ja minevikuvigadest ning haavadest pragunenud ja kriimustatud. Aeg-ajalt mu vaimulik kirg kahvatub patu või hooletu suhtumise tõttu. Siis tunnen ma häbi, mõeldes, et Jumal peaks panema mind tagasi kapi tahaserva, kus mu nõrkused ja kriimud ei põhjustaks hämmeldust. Ma igatsen, et mind kasutataks, kuid tunnen, et Jumal tahaks kasutada ainult kõige paremat.
Just sellistel kordadel on Jumal võtnud mind käekõrvale ja kasutanud kõige ootamatutel viisidel. Rõõm sellest, et Jumal mind armastab ja kasutab minu ebatäiuslikkusele vaatamata, on õpetanud mulle armastuse tähendust.
Valerie Fleming Bryant (Tennessee, USA)