Kõige julgustuse Jumal

Ma imetlen alati inimesi, kes leiavad täpselt õige sõna, millega teisi julgustada. Sageli võtavad nad oma elus toimunud tragöödia ja kasutavad oma läbielamusi teiste valukannatajate lohutamiseks. Olen sageli soovinud, et suudaksin seda teha. Aga kuidas? Minu elus ei ole olnud raskeid kannatusi, eriti nende kohutavate tragöödiate valguses, mille all mõned inimesed kannatavad. Siis ilmutas Issand mulle selle tõe: võib-olla ei ole mul olnud vähki, ma ei ole kaotanud last ja mind ei ole halvasti koheldud, kuid ma olen lahutatud ning kaotanud surma läbi isa ja venna. Paljud sellised igapäevaelu kogemused nagu töökoha kaotus, hirmu tundmine, eksimine, tuppa sisenemine, kus ma mitte kedagi ei tunne, on piisavad selleks, et kasutada neid teiste julgustamiseks. Isegi kui pole sõnu, mida öelda, saan ma olla kellegagi, kes peab teada saama, et Jumal hoolib temast.

Kas Jumal ei käskinud meid pakkuda julgustust mitte ainult suurtes asjades, vaid julgustada teisi kõiges? Meil on palju rohkem võimalusi julgustada teisi väikestes asjades kui suurtes ning me ei hoia Jumala julgustust ja kaastunnet ainult tragöödia ajaks. Igaühe elus kerkivad iga päev esile väikesed võimalused pakkuda teistele julgustust.