Eluand

Ma istusin verekeskuses ja andsin verd oma koguduseliikmest sõbranna jaoks. Oodates hakkasin mõtlema tema ees seisvatele operatsioonidele. Neljakümne aasta jooksul, mis ma olen olnud doonor, olen sageli mõelnud inimestele, kes minu verd saavad. Seekord tundsin heameelt, sest teadsin, et saaja on hea inimene, kes on selle ära teeninud.

Hiljuti teavitati üldsust, et kogu riigis on suur puudus verest. Mõnel juhul oli see tingitud keelust doonoritele, kes võisid olla kahjustatud hullu lehma tõvest. Olukorra on muutnud tõsisemaks vajadus suure hulga vere järele, mida igal öösel vajavad kampade-vaheliste tulistamiste ohvrid. Mind lohutas teadmine, et minu verd ei kasutata nende inimeste jaoks, kes pole seda ära teeninud.

Kuid minu lohutus oli ajutine. Äkki kogesin ebamugavustunnet, sest ma ei tohiks otsustada selle üle, kes võiksid olla selle “ära teeninud” ja kes mitte. Mõtlesin, et Jeesus ei esitanud mingeid reegleid sellest, kelle eest tema veri valati; see on kättesaadav kõigile, kes seda paluvad. Ja kui Jeesus oleks kehtestanud juhtnöörid, kas siis mina oleksin sobiv? Kui ma nüüd annan verd, siis palvetan ma selle saaja eest, ükskõik, kes ta ka oleks, ja tänan selle eest, et ma saan verd anda ega ole nende hulgas, kes seda vajavad.