Saladushetked
Lugege 1. Korintose 10:14-17
Et leib on üks, siis ka meie, paljud, oleme üks ihu, sest me kõik saame osa sellest ühest leivast. (1. Korintose 10:17)
Oli Issanda surma mälestamine.Teenisime abikaasaga kohanäitajatena.
Pastor hakkas pühitsema leivamurdmise vahendeid. See oli püha hetk, vaikuse ja mõtiskluse aeg. Kui see tseremoonia jätkus, kutsuti kohanäitajad ette, et nad enne ülejäänud koguduse ettejuhatamist ise leiba murraksid. Ette minnes hakkasin ma mõttes pinkides olevaid inimesi üle lugema. Ma vaatasin vahekäike, kavandades, missugune on kogudusele kiireim ja parim viis ette tulla ning siis oma kohale tagasi minna.
Ma põlvitasin altari ette. Ma võtsin tüki leiba. Ma võtsin mahlakarika. See oli nii lihtne. Mulle näis, et mõnikord me muudame nii leivamurdmise kui ka muud usutalitused liiga keeruliseks. Meil on ainult vaja võtta meie Issanda Jeesuse Kristuse ihu ja veri oma ellu, oma olemusse.
Nüüd ma tean, et tollel pühapäeval ei austanud ma püha sakramenti, vaid mõtlesin kohustusele, mida pidin täitma. Huvitav, missugustest püha saladuse hetkedest me jääme ilma, kui me seda tehes ei keskendu Jumalale?
Ma põlvitasin altari ette. Ma võtsin tüki leiba. Ma võtsin mahlakarika. See oli nii lihtne. Mulle näis, et mõnikord me muudame nii leivamurdmise kui ka muud usutalitused liiga keeruliseks. Meil on ainult vaja võtta meie Issanda Jeesuse Kristuse ihu ja veri oma ellu, oma olemusse.
Nüüd ma tean, et tollel pühapäeval ei austanud ma püha sakramenti, vaid mõtlesin kohustusele, mida pidin täitma. Huvitav, missugustest püha saladuse hetkedest me jääme ilma, kui me seda tehes ei keskendu Jumalale?
John W. Martin (Arkansas, USA)