Tunnustatud!

Nagu enamik inimesi, tahtsin minagi, et mind tunnustataks. Kuna ma olin perekonnas ainus kasulaps, siis ei tundnud ma ennast kunagi tõelise pereliikmena. Kool oli teine koht, kus ma tundsin, et mind jäetakse kõrvale. Kuid keskkooli lõpus leidsin ma teatud tunnustusevormi: ma sattusin “pidudel käijate” seltskonda.

Kahjuks otsivad paljud vale liiki tunnustust, tuleb see siis koos teistega marihuaana suitsetamisest või alkoholi liigtarvitamisest rahvast tulvil baaris. Nad ei leia tõelist tunnustust, vaid sisuliselt joovastust, millega summutada kõrvalejäetuse valu.

Jeesuse Kristuse evangeeliumi kuulmine tõi mulle esimese arusaama tõelisest tunnustamisest. Kristus armastas mind nii, et maksis kinni minu patukaristuse. Ma mõistsin, et Kristus armastab mind sellisena, nagu ma olen ja tema armastusel ei ole mingeid tingimusi. Veelgi enam, minu viimaste aastate mahajäetustunne takistas mind adumast, et Kristus tunnustas mind – ja teeb seda ka praegu.

Paljudel kordadel ei ole mahajäetusel, millega me kokku puutume, midagi tegemist sellega, mida me oleme teinud. Samal viisil ei tugine meie tunnustamine Kristuses meie enda tegudel. See tugineb ainult tema armastusel – me ei saa seda ära teenida. Mõistes, et Kristus meid armastab, oleme me tema nimel vabad ka teisi armastama ja tunnustama.