Saaja poole peal

Ma olen haiglakaplan. Kui me oleme oma abiandmisametites hõivatud hoolekandega, siis mõnikord peame me elu loomulikuks asjaks. Me võime tunda hämmastust, kui leiame end äkki olukorras, milles me ise võtame vastu teiste abi ja kaastunnet. Mõni aeg tagasi oli mul kaugeleulatunud kopsupõletik ja ma pidin aja maha võtma. Ma olin kehaliselt liiga nõrk, et jätkata oma igapäevatööd kaplanina. Varsti pärast seda läksin ma arsti juurde. Minu üllatuseks ütles arst mulle, et mul on väike halvaloomuline kasvaja, mis tuleb opereerida.

Kolme nädala jooksul sellest päevast kuni planeeritud operatsioonini vaatasin ma tagasi oma elule ja teenimisele ning avastasin midagi väga tähtsat. Need, kes on andjad, peavad samuti õppima olema saajad. Just rasketel aegadel tunneme me tõeliselt oma pereliikmete ja sõprade armastust ning kõige rohkem Jumala kohalolu.

Järelravi ajal sain paranemist soovivaid kaarte patsientidelt vähihaigete tugirühmast, kellega ma töötasin. Ma olin tänulik, et hoolekandjad mitte ainult ei näita üles armastust ja kaastunnet, vaid samuti saavad seda neilt, kelle eest nad hoolt kannavad!