Kodutee

Igal suvel sõidan ma oma lapsepõlvekoju ema külastama. Tema maja juurde viivale teele pöörates mõtlen ma oma eluteele, millest nii mõnigi lõik on märgitud olukordadest ja otsustest, mida olen hiljem kahetsenud. Ma naudin teed, mis viib mind koju ja on viiekümne aasta jooksul vähe muutunud. Tagasitulek on lohutuseallikas, pidev meenutus armastusest, mida ma üles kasvades tundsin.

Ühel hommikul otsustasin ma jalutada sama teed mööda, kus ma lapsena nii palju kordi jalutasin. See oli väga vähe muutunud. Üht teeserva ääristasid needsamad tumedad puud ja järv oli endiselt tammi taga peidus.

Koju pöördudes mõtlesin ma Jumala muutumatule armastusele. Ma mõtisklesin muudatustest ja raskustest, mida olin kogenud peale imelisi muretuid lapsepõlvepäevi. Kuid Jumal oli alati minuga. Nagu tee ja kodu, kus ma üles kasvasin, on Jumal julgustav ja usaldusväärne lohutuse- ja armastuseallikas.