Surmaorg

Haiglakaplanina puutun ma kokku paljude inimestega, kelle surm on lähedal. Sageli tsiteerin ma neile Laulu 23:4, sest see kinnitab väga selgesti, et Jumal on meiega ka siis, kui me oleme suremas. Enamik neist inimestest on nii haiged, et nendega on raske kaua rääkida. Täna oli mul eesõigus viibida koos sõjaveteraniga, kes teab, et ta on suremas, kuid kellel on samuti palju energiat rääkida oma tunnetest. Ta ei karda surma. Samuti usub ta kindlalt, et Jumal on temaga. Ma tsiteerisin Laulu 23:4, kuid peamiselt tema perekonna pärast. Nad vajasid tuge, sest ka nemad sisenesid “pimedasse orgu”.

Erinevus on selles, et surev mees lahkub sellest orust ja astub igavesse ellu, kuid tema pereliikmed jäävad maha leinama ja lootma. See mees mõistis oma pere vajadusi, sest kui ma pakkusin, et palvetan tema ja nende eest, siis palus ta, et palvetaksin eelkõige nende eest. Ta teadis, et tema jaoks ootas parim teda jumalariigis.