Jeesus märkas

Ma õppisin seminaris esimesel kursusel. Kaugel kodust, püüdsin ma üheaegselt käia koolis ja täiskohaga tööl. Ühel hommikul enne tundide algust istusin ma üksinda ülikoolilinnakus pingil. Peagi istus keegi minu kõrvale. Mõtteisse süvenenult tõstsin ma pilgu ja nägin üht meie vanemaist õppejõududest. Ta ütles: “Ma nägin sind oma kabinetiaknast. Nägin, et sa oled kurb ja mõtlesin, et võib-olla tahaksid sa kellegagi rääkida.” Ta isegi ei teadnud mu nime. Ma ei olnud tema rühmast. Kuid ta oli jätnud oma töölaua ja töö, sest ta hoolis minust.

Nagu see hoolitsev õppejõud, märkas ka Jeesus alati inimesi. Ükskõik kas Jeesus oli sünagoogis, rahva seas või teel, märkas ta alati midagi, mis jäi teistele kahe silma vahele. Inimesed, kellest teised kergesti mööda vaatasid, torkasid Jeesusele alati silma.

Lühikese hetke jooksul tundsin, nagu oleks Jeesus võtnud sellel pingil istet. Õppejõu hoolivus, silmade soojus ja naeratus, valmisolek olla kättesaadav ja kuulata, kõik see meenutas mulle Kristust. Kui ta lahkus, siis adusin, et Jeesus teadis, mis toimub. Ma teadsin, et Jeesus hoolib minust.