Seemneid külvates

Peale pensionile jäämist on meist abikaasaga minust saanud innukad aiapidajad. Mu abikaasa kaevab maad, nii et see muutub pehmeks ja järeleandlikuks. Ta teeb peenardesse vaod ja väetab maad. Minu ülesanne on panna tillukesed seemned vakku ja katta paraja koguse mullaga. Kui seemned pannakse liiga sügavale, siis ei suuda need mullast läbi tungida; kui need on aga pandud liiga pinna lähedale, siis nende juured ei kasva piisavalt tugevaks, et neid kaitsta või linnud söövad seemned ära veel enne, kui need tärkavad. Seejärel ei saa ma enam teha muud, kui oodata kannatlikult, et Jumal saadaks vihma lootuses, et see ei oleks liiga tugev ja ei uhaks seemneid minema.

Koguduses õpetades mõtlen ma vaimulikule seemnele, mida külvan. Kogudus lubab mul kasutada hoonet ja annab head materjalid, mida ma õpetamiseks kasutan. Teatud aeg kulub mul tundideks valmistumiseks. Ma loodan, et viljakas pinnas on palve ja piibliuurimisega minu sõnumi vastuvõtmiseks ette valmistatud. Nagu seemnete puhul, mida ma aeda istutasin, sõltun ma Jumalast, kes kastab ja paneb seemned kasvama. Jumal kutsub mind olema ustav seemnete mahapanemisel, mitte tulemuste arvestamisel. Minu töö õpetajana ei ole mõõta edusamme, vaid ustavalt tunnistada, kui ma levitan sõnumit Jumala armastusest.